1 Ja suur imetĂ€ht ilmus taevas: naine, riietatud pĂ€ikesega ja kuu tema jalge all, ja temal peas pĂ€rg kaheteistkĂŒmnest tĂ€hest.
2 Ta oli kĂ€ima peal ja kisendas lapsevaevas ja tal oli suur valu sĂŒnnitades.
3 Ja teine imetĂ€ht ilmus taevas, ja vaata, suur tulipunane lohe, seitsme peaga ja kĂŒmne sarvega, ja ta peade peal seitse ehissidet.
4 Tema saba pĂŒhkis Ă€ra kolmanda osa taevatĂ€hti ja viskas need maa peale. Ja lohe seisis naise ees, kes oli sĂŒnnitamas, et niipea kui ta on sĂŒnnitanud, neelata laps.
5 Ja naine tÔi ilmale poeglapse, kes peab raudkepiga karjatama kÔiki paganrahvaid. Ja naise laps kisti Jumala ja Tema aujÀrje juurde.
6 Ja naine pĂ”genes kĂ”rbe, kus temal oli Jumalast valmistatud ase, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskĂŒmmend pĂ€eva.
7 Ja sÔda tÔusis taevas: Miikael ja tema Inglid sÔdisid lohe vastu, ja lohe sÔdis ja tema Inglid.
8 Ja ta ei saanud vÔimust ja nende aset ei leitud enam taevast.
9 Ja suur lohe, see vana madu, keda hĂŒĂŒtakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma, visati maa peale, ja tema Inglid visati vĂ€lja ĂŒhes temaga.
10 Ja ma kuulsin suurt hÀÀlt taevast ĂŒtlevat: âNĂŒĂŒd on Ă”nnistus ja vĂ€gi ja kuninglik valitsus saanud meie Jumala ja meelevald Tema Kristuse kĂ€tte, sest vĂ€lja on visatud meie vendade sĂŒĂŒdistaja, kes nende peale kaebab meie Jumala ees pĂ€evad ja ööd!
11 Ja nemad on tema vÔitnud Talle vere tÔttu ja oma tunnistuse sÔna tÔttu ega ole oma elu armastanud surmani.
12 SeepÀrast olge vÀga rÔÔmsad, taevad, ja teie, kes seal sees elate! HÀda maale ja merele, sest kurat on tulnud maha teie juurde ja tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega!"
13 Ja kui lohe nÀgi, et ta oli visatud maa peale, ta kiusas taga naist, kes oli ilmale toonud poeglapse.
14 Ja naisele anti kaks suure kotka tiiba, et ta lendaks kÔrbe oma paika, kus teda toidetakse aeg ja ajad ja pool aega eemal mao palge eest.
15 Ja madu purskas oma suust vett naisele jÀrele otsekui jÔge, et teda jÔevooluga Àra uhtuda.
16 Aga maa aitas naist: maa avas oma suu ja neelas Àra jÔe, mille lohe oma suust vÀlja ajas.
17 Ja lohe sai vihaseks naise peale ja lĂ€ks sĂ”dima nendega, kes naise soost olid ĂŒle jÀÀnud ja kes peavad Jumala kĂ€ske ja kellel on Jeesuse tunnistus. [ (Revelation of John 12:18) Ja ta jĂ€i seisma mere liivale. ]