1 Ja ma nĂ€gin metsalist tĂ”usvat merest. Sel oli seitse pead ja kĂŒmme sarve ja tema sarvede peal kĂŒmme ehissidet ja tema peade peal Jumala pilkenimesid.
2 Ja metsaline, keda ma nÀgin, oli pantri sarnane, ja tema jalad olid nagu karu jalad ja tema suu nagu lÔukoera suu, ja lohe andis temale oma vÀe ja oma aujÀrje ja suure vÔimu.
3 Ja ma nĂ€gin ĂŒhe tema peadest olevat nagu surmavalt haavatud; ja tema surmahaav paranes. Ja kogu ilmamaa imetles jĂ€lgides metsalist,
4 ja nad kummardasid lohet, et ta metsalisele oli andnud selle vĂ”imu, ja kummardasid metsalist ning ĂŒtlesid: âKes on metsalise sarnane ja kes suudab sĂ”dida tema vastu?"
5 Ja temale anti suu rÀÀkida suurustamise ja jumalapilke sĂ”nu, ja temale anti meelevald tegutseda nelikĂŒmmend ja kaks kuud.
6 Ja ta avas oma suu pilkamiseks Jumala vastu, et pilgata Tema nime ja tema telki, neid, kes taevas elavad.
7 Ja temale anti vĂ”imus pidada sĂ”da pĂŒhadega ja nad Ă€ra vĂ”ita; ja temale anti meelevald iga suguharu ja rahva ja keele ja rahvahĂ”imu ĂŒle.
8 Ja teda hakkavad kummardama kÔik, kes maa peal elavad, kelle nimed maailma algusest ei ole kirjutatud tapetud Talle eluraamatusse.
9 Kui kellelgi on kÔrv, siis ta kuulgu!
10 Kui keegi viib vangi, siis ta ise satub vangi; kui keegi tapab mÔÔgaga, siis tapetakse teda ennast mÔÔgaga. Siin on pĂŒhade kannatlikkus ja usk.
11 Ja ma nÀgin teist metsalist tÔusvat maa seest; ja sel oli kaks sarve otsekui tallel ja ta rÀÀkis nagu lohe.
12 Ja ta teeb kÔik esimese metsalise vÔimuga tema ees. Ja ta teeb, et maa ja need, kes seal peal elavad, kummardavad esimest metsalist, kelle surmahaav oli paranenud.
13 Ja ta teeb suuri tunnustÀhti, nÔnda et ta inimeste ees laseb tuldki tulla taevast alla maa peale.
14 Ja ta eksitab neid, kes maa peal elavad, tunnustÀhtedega, mis temale on antud teha esimese metsalise ees, ning kÀsib neid, kes maa peal elavad, teha kuju metsalisele, kellel oli mÔÔga haav ja kes virgus ellu.
15 Ja temale anti meelevald anda metsalise kujule vaim, et ka metsalise kuju rÀÀgiks ja teeks, et need, kes iialgi ei kummarda metsalise kuju, Àra tapetaks.
16 Ja tema teeb, et kÔik, nii pisukesed kui suured, nii rikkad kui vaesed, nii vabad kui orjad, vÔtavad mÀrgi oma parema kÀe peale vÔi oma otsaesisele,
17 ja et ĂŒkski muu ei saa osta ega mĂŒĂŒa kui aga see, kellel on see mĂ€rk: metsalise nimi vĂ”i tema nime arv.
18 Siin on tarkus! Kellel on mĂ”istust, see arvaku Ă€ra metsalise arv; sest see on inimese arv. Ja tema arv on kuussada kuuskĂŒmmend kuus.