Romanos 8

1 Nii ei ole siis nĂŒĂŒd mingisugust hukkamĂ”istmist neile, kes on Kristuses Jeesuses.

2 Sest elu vaimu kÀsk Kristuses Jeesuses on sind vabastanud patu ja surma kÀsust.

3 Sest mis oli vÔimatu kÀsule, sellepÀrast et ta oli jÔuetu liha tÔttu, seda tegi Jumal, kui Ta lÀkitas Oma Poja patuse liha sarnasuses ja patu pÀrast ning mÔistis patu hukka liha sees,

4 et kÀsu Ôigus tÀide viidaks meie sees, kes me ei kÀi liha jÀrgi, vaid Vaimu jÀrgi.

5 Sest kes elavad liha jÀrgi, nende meel on suunatud lihalikele asjadele; aga kes elavad Vaimu jÀrgi, neil vaimsetele asjadele.

6 Sest liha mÔtteviis, see on surm, aga Vaimu mÔtteviis, see on elu ja rahu,

7 sellepÀrast et liha mÔtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala kÀsule ega vÔigi alistuda.

8 Kes siis lihameeles on, need ei vÔi olla Jumalale meelepÀrased.

9 Aga teie ei ole lihameeles, vaid vaimus, kui Jumala Vaim tÔepoolest asub teie sees. Aga kellel ei ole Kristuse Vaimu, see ei ole Tema Oma.

10 Kui aga Kristus on teie sees, siis on kĂŒll ihu surnud patu pĂ€rast; aga vaim on elu Ă”iguse pĂ€rast.

11 Aga kui selle Vaim, kes Jeesuse on surnuist ĂŒles Ă€ratanud, teis elab, siis Tema, Kes Kristuse Jeesuse surnuist ĂŒles Ă€ratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks Oma Vaimu lĂ€bi, Kes teis elab.

12 SellepĂ€rast nĂŒĂŒd, vennad, oleme kĂŒll vĂ”lglased, aga mitte lihale, et elada liha jĂ€rgi.

13 Sest kui te liha jÀrgi elate, siis te surete; aga kui te Vaimu lÀbi ihu teod suretate, siis te elate.

14 Sest kÔik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.

15 Sest te ei ole saanud orjapĂ”lve vaimu, et peaksite jĂ€lle kartma, vaid te olete saanud lapsepĂ”lve Vaimu, kelles me hĂŒĂŒame: „Abba! Isa!"

16 Seesama Vaim tunnistab ĂŒhes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.

17 Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pĂ€rijad, nii Jumala pĂ€rijad kui ka Kristuse kaaspĂ€rijad, et kui me ĂŒhes Temaga kannatame, siis meid ĂŒhes Temaga ka austatakse.

18 Sest ma arvan, et selle aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama.

19 Sest kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist.

20 On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla - mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tahtest - ometi lootuse peale,

21 sest ka kogu loodu ise pÀÀstetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse.

22 Sest me teame, et kĂ”ik loodu ĂŒhtlasi Ă€gab ja on aina sĂŒnnitusvaevas tĂ€nini;

23 aga mitte ĂŒksnes seda, vaid isegi need, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise Ă€game enestes ning ootame lapseseisust, oma ihu lunastust.

24 Sest me oleme pÀÀstetud lootuses. Ent lootus, mida nÀhakse, ei ole mingi lootus; sest mida keegi nÀeb, kuidas ta seda veel loodab?

25 Aga kui me loodame seda, mida me ei nÀe, siis me ootame seda kannatlikkusega.

26 Aga samuti tuleb ka Vaim appi meie nÔtrusele; sest me ei tea seda, mida paluda, nÔnda nagu peaks, ent Vaim Ise palvetab meie eest sÔnades vÀljendamatute ohkamistega.

27 Aga sĂŒdamete uurija teab, mis Vaimul on mĂ”ttes, et Ta kooskĂ”las Jumalaga kostab pĂŒhade eest.

28 Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kĂ”ik ĂŒhtlasi heaks tuleb, neile, kes Tema kavatsuse jĂ€rgi on kutsutud.

29 Sest keda Ta on ette Ă€ra tundnud, need on Ta ka ette Ă€ra mÀÀranud olema Tema Poja nĂ€o sarnased, et Tema oleks esmasĂŒndinu paljude vendade seas.

30 Aga keda Ta on ette Àra mÀÀranud, need on Ta ka kutsunud, ja keda Ta on kutsunud, need on Ta ka Ôigeks teinud, ent keda Ta on Ôigeks teinud, neid on Ta ka austanud.

31 Mis me siis ĂŒtleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes vĂ”ib olla meie vastu?

32 Tema, Kes Oma Poegagi ei sÀÀstnud, vaid loovutas Tema meie kÔikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kÔike muud annetama?

33 Kes vĂ”ib sĂŒĂŒdistada Jumala valituid? Jumal on, Kes Ă”igeks teeb.

34 Kes on, kes vĂ”ib hukka mĂ”ista? Kristus Jeesus on, Kes suri, ja mis veel enam, Kes ĂŒles Ă€ratati, Kes on Jumala paremal kĂ€el, Kes meie eest palub.

35 Kes vÔib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, vÔi ahastus, vÔi tagakiusamine, vÔi nÀlg, vÔi alastiolek, vÔi hÀda, vÔi mÔÔk?

36 NĂ”nda nagu on kirjutatud: „Sinu pĂ€rast surmatakse meid kogu pĂ€ev, meid arvatakse tapalambaiks!"

37 Aga selles kÔiges me saame tÀie vÔidu Tema lÀbi, Kes meid on armastanud!

38 Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei Inglid, ei vĂŒrstid, ei kĂ€esolev ega tulev, ei vĂ€gevad,

39 ei kĂ”rgus ega sĂŒgavus ega mingi muu loodu vĂ”i meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!